Kliimanõukogu

Kliimanõukogu koosneb 17 teadlasest ja valdkondlikust eksperdist, kes nõustavad kliimaseaduse ettevalmistamisel valitsust, riigikogu, ministeeriume ja huvirühmi. Nõukogu on sõltumatu oma tegevuses ja seisukohtade kujundamises. Kliimanõukogu jääb aktiivseks ka pärast kliimaseaduse jõustamist, et seirata eesmärkide täitmist ja anda jooksvalt soovitusi valitsusele.

See blogi kajastab kord nädalas erinevate Kliimanõukogu nõukogu liikmete mõtteid, arvamusi ja nägemusi kliimamuutustega kaasnevate väljakutsete, vajaduste ja võimaluste teemadel.

Tõnis Arjus: Kliimanõukogu väärtus seisneb debati rikastamises

Juba kliimaseaduse väljatöötamise alguses oli selge, et lisaks eri huvidega osapoolte argumentidele peab kuulda olema ka sõltumatute ekspertide häält. Selleks loodi Kliimanõukogu, mis koonseb teadlastest ja valdkondlikest tipptegijatest ning mille liige Tõnis Arjus räägib lähemalt, kuidas tema esindataval elukeskkonna ja ruumiplaneerimise valdkonnal protsessis on läinud.

Mida me kliimanõukogus teeme?

Kliimanõukogule – nagu nimigi viitab – on kliimaseaduse protsessi algusest omistatud nõuandev roll valitsusele, riigikogule, ministeeriumitele ja huvigruppidele. Nõukogu on pool aastat koos käinud ja võin nüüd öelda, et meie peamine väärtus seisneb kliimaseaduse debati rikastamises ning täiendavate vaatenurkade loomises. Ehkki valdkondadesse me päris detailselt ei jõua süübida (ja see pole ka eesmärk), siis horisontaalsete küsimuste aruteluga oleme jõudnud päris mitmete oluliste taipamisteni, millele eelnõu koostajate tähelepanu juhtida.

Üksikute valdkondade lukustused ja murekohad on teada ning neid arutavad kliimaseaduse töörühmad omavahel tihedalt. Kliimanõukogu roll on vaadata laiemat pilti ja näha neid kohti, mis ületavad üksikute teemade piire. Üks näide siin, mida ka nõukogu esile tõi, on ringmajanduse roll eri valdkondades. Kipume mõtlema sellest jäätmekäitluse ja prügi keskselt, kuid ringmajandus on palju enamat. See on laiem kontseptsioon, kuidas tulla välja lineaarsest majandusmudelist, kus me loome pidevalt uusi asju, mille viskame ära, ja hakkame jälle uusi looma. Ringmajanduseni jõudmiseks peame seadma esikohale ressursside jätkusuutliku kasutuse kõigis valdkondades. Piltlikult öeldes tähendabki see, et tarbimisahelal ei ole lõppu, hoiame kõike pidevalt ringluses.

Kuidas see puutub näiteks elukeskkonda ja ruumiplaneerimisse? Linnade puhul peame kriitiliselt üle vaatama juba olemasoleva taristu ja ehituskehandid ning neid väärindama. Vanade hoonete lammutamise ja uute ehitamise asemel neid renoveerima ja rekonstrueerima. Nii me hoiame ka oma linnad kompaktsena, et inimesed ei peaks vajalike teenuste ja toimetuste tegemiseks kaugele minema – see tagab juba omakorda ressursside säästu transpordi valdkonnas ja mujalgi. Ringmajanduslikku printsiipi on nõukogu toonitanud ning soovib, et see oleks vaatluse all kõigis valdkondades.

Kliimaseadus kui katalüsaator

Tegelikult puudutab ka ruumiplaneerimine kõiki eri sektoreid, mis kliimaseaduse raames laual on. See on keeruline valdkond, sest süsiniku jalajälje mõõtmine pole nii ühene ja lihtne nagu näiteks transpordisektori kasvuhoonegaaside puhul. Kaudseid mõjusid on targal ruumiplaneerimisel ja maakasutusel märksa enam ning seetõttu ei saa ega tohigi me seda hinnata vaid kliimaseaduse kontekstis. Sellegipoolest, need eri osad, mida kliimaseadus defineerib – kasvuhoonegaaside heide, sihid ja poliitikad – mõjutavad otseselt ruumiplaneerimist ja on ka elluviidavad targema ruumiplaneerimise teel. See on ka üks oluline põhjus, miks on vaja, et kliimaseaduses kajastuks laiem maakasutuse küsimus, mitte ainult LULUCF-i sektoris, et hinnata, kas ka päriselt aitavad regulatsioonid ja kriteeriumid tagada meie soovitud eesmärkide täitmise.

Kliimaseadusel on väga selged juriidilised raamid. See paneb väga selged sihid elamufondile, mis on otseselt seotud emissioonidega, ning määrab etapid ja vastutajad, kelle ülesanne on tagada nende eesmärkide täitmine. Ehkki numbrid tunduvad väga piiritletud sihtidena, on tegelikult kliimaseaduse protsessil suurem väärtus. See on algatanud laiema diskussiooni rohemajandusest ning nutikama elukeskkonna loomisest. Eesmärgid on olulised, aga peame koos nende sõnastamisega hakkama ka lahendustega tegelema. Paralleelselt kliimaseaduse koostamisega ning ka pärast seda koostatakse eri valdkondade teekaarte, mille eesmärk on üles leida takistused regulatsioonides. Kus on lukk ees, see tuleb lahti muukida, et jõuda plaanitud sihtideni.

Toon ühe näite sellisest regulatiivsest lukustusest. Arendajad on palju tähelepanu pööranud linnatänavate standardile, mis ütleb ette, kui palju peab ühel kortermajaga kinnistul parkimiskohti olema. See nõue ei võta arvesse konkreetset asukohta, kuhu hoonet kavandatakse, ja milline võiks olla päriselt nõudlus selles piirkonnas. Nii näeme Tallinnas suuri maa-aluseid parklaid, mis seisavad pooltühjana. Kui ette on nähtud tegelikust vajadusest rohkem, raiskame sellega inimeste raha ja muidugi ka ressursse. Ebavajalik betoonivalamine tekitab negatiivset keskkonnamõju ning suurendab hoone süsinikujalajälge ja eelarvet. See omakorda tõstab inimeste jaoks korteri hinda ning ettevõtte jaoks muutub turul konkurentsi küsimuseks.

Tulles kliimaseaduse juurde tagasi, siis üks oluline roll selle koostamise protsessil on hinnata, millised regulatsioonid ja kriteeriumid tagavad meile soovitud eesmärkide täitmise. Kliimaseaduse valdkondlikes töörühmades on välja pakutud hulk meetmeid, millega süsinikuheidet vähendada, aga neid ettepanekuid on vaja enne käiku laskmist hinnata. Selleks vajame andmeid, et teada täpselt, kus me praegu oleme ja kuhu liigume. Ainult andmepõhiselt saame prognoosida muutusi ja eri meetmete mõju. Õnneks on mõjude hindamised ministeeriumis algamas ning loodetavasti saame õige pea selgeks, kuidas päriselt oma kliimaeesmärgid Eestis ellu viia.