Kliimanõukogu aruteludes tuuakse sageli probleemina välja andmete puudust. Poliitikud peavad tegema väga suure mõjuga valikuid ja otsused peavad olema informeeritud ning põhinema analüüsil. Andmeid ja mõjuanalüüse aga napib. Kliimanõukogu esimees, Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja koostas mudeli, mis võib olla üheks sisendiks selliste otsuste tegemisel. 

Mudel on esialgne, mistõttu jääksin seda kasutades siiski üldiste järelduste juurde. Vaatlen selle abil, kui palju tekib Eesti-sisestes väärtusahelates erinevate toodete ekspordil süsihappegaasi, lisandväärtust ja töökohti ning püüan nende tulemuste pealt teha mõned järeldused. Väärtusahela arvestamine on oluline, sest sedasi saab võtta arvesse ka heitmed, mis tekivad sisendite tootmisel. Näiteks saab sedasi arvesse võtta tootmises kasutatava elektri jalajälje. Mudelist endast on juttu blogipostituse lõpus.

2021. aastal loodi ühe kilotonni CO2 heitme kohta ekspordi väärtusahelates 3,5 miljonit eurot lisandväärtust ja 67 töökohta. Toodete lõikes on need hinnangud väga erinevaid – on tooteid, kus lisandväärtust ja töökohti tekib emissiooniga võrreldes palju enam ja ka tooteid, kus lisandväärtust ja töökohti tekib vähem. Hinnangud põhinevad 2021. aasta andmetel, sest mudel kasutab sisendina peamiselt 2021. aasta andmeid. Süsiniku heitmes on arvestatud ainult süsihappegaasiga ja kõrvale on jäetud maakasutusega seotud heide. 

Mida mudeli põhjal aga veel järeldada saab?

Tööstustoodete kvaliteedihüpe eeldab arengut ka teistes sektorites: Ressursside väärindamine vajab puhast energiat.

Keskkonna jalajälje vähendamiseks peame loodusest saadud ressursse tõhusamalt kasutama. Üks võimalus selleks on ressursside väärindamine, ehk nendest suurema lisandväärtusega toodete valmistamine ja tootmisprotsessis kaotsi mineva jäätme vähendamine. Kui aga vaadata näiteks seda, kui palju lisandväärtust tekib sektorites, mis väärindavad puitu, siis ei ole tulemus võrreldes majanduse keskmisega just kõige parem. 

Siinkohal on aga üheks probleemiks see, et osad materjale väärindavad tööstuslikud protsessid on väga energiamahukad, kuid kasutatav energia ise on juba suure süsiniku jalajäljega. Näiteks pabertoodete tootmisel moodustab energia ca 15% sisendist, puidu osakaal on tootmiskuludes sellest isegi väiksem. Suure osa kuludest moodustavad ka transpordikulud, mis on samuti suure jalajäljega. Selleks, et sisendite väärindamine ka keskkonna jalajälje mõttes ära tasuks, on vaja rohkem rohelist energiat.

Graafikutes toodud lisandväärtus on miljonites eurodes

Kui väärindamisel kasutatav energia pole puhas, on keskkonna eesmärke keeruline saavutada. Ressursse paremini väärindav tööstus eeldab seega investeeringuid keskkonnasõbralikesse energialahendustesse. 

Tööstuspoliitika peaks arvestama ka keskkonna jalajäljega

Tööstuspoliitika on majandusuudistes muutunud sarnaseks moesõnaks nagu rohepööre. Ühe sektori suurem heide mõjutab teiste sektorite konkurentsivõimet kas või seetõttu, et sel juhul peavad teised sektorid riigi tasandil võetud eesmärkide saavutamiseks süsiniku heidet rohkem vähendama. Teiste sõnadega: kui püüame teha sihitud tööstuspoliitikat ja toetada ekspordi kasvu, võiksime jälgida ka seda, et need valdkonnad, mis toetuseid saavad, toodaksid väikese keskkonna jalajäljega. Sedasi kaasneb majanduskasvuga vähem heitmeid ja me ei pane täiendavat koormust juba olemasolevatele ettevõtetele.

Kui vaadata seda, mis suunas Eesti majandus on arenenud, siis suures pildis ongi hästi: majandus on üha enam selliste tegevusalade nägu, mis suudavadki ühe ühiku emissiooni kohta luua palju lisandväärtust. Näiteks IT teenuste müümisel, aga ka elektroonikatööstuses suudetakse luua võrreldes süsiniku heitmega palju rohkem lisandväärtust ja töökohti kui majanduses keskmiselt (vt joonis).

Tööstuspoliitika juures oleks paslik küsida: kas on mõtet üldse soodustada eksporti, mis loob võrreldes keskkonnajalajäljega Eestisse vähe töökohti ja jätab siia vähe raha? Miks peab Eesti elanik taluma keskkonnamõju, kui sellest saadav kasu on teistes riikides?

Üldiste piirangute nähtamatu mõju võib olla suurem kui sihitud piirangute nähtav mõju

Kõige parem oleks see, kui suudame vähendada süsiniku heidet tõstes majanduse efektiivsust ja luues praegustele lahendustele puhtamaid ning meeldivamaid alternatiive. Aga mis saab ikkagi siis, kui sellest ei piisa ja peame minema piirangute teed? Suure heitega sektorite puhul on lihtne näidata, et kui vähendame seal tootmist, siis kaob sealt osa töökohti. See mõju on vahetu ja seda on lihtne numbritesse panna. Keerukam on panna numbritesse üldisi piiranguid, mis mõjutavad kõiki sektoreid.

Üks võimalus selleks, on vaadata, kui palju töökohti loob kilotonn emissiooni majanduses keskmiselt ja kui palju mõnede reostavamate toodete tootmisel.

Juures oleval joonisel on naftatoodete, energeetika ja mäetööstustoodete eksport ning töökohad kilotonni heitme kohta. Me teame, et põlevkiviõli ekspordi ja tootmise vähendamisel oleks otsene mõju töökohtadele selles sektoris. Alternatiivina tegevusmahu vähendamine teiste toodete tootmisel, et piirata sellega süsiniku heidet, oleks aga majandusele veel valusam: töökohtade arvus oleks see efekt kümneid kordi suurem. Selle taga olev loogika on lihtne: väikese süsiniku heitmega toodete tootmist peaks sarnase heidet vähendava efekti saamiseks piirama veelgi enam. 

Selga on see, et majandus vajab energiat ja lähemas vaates on ilma põlevkivita väga keeruline tagada energiajulgeolekut. Kui aga ühel hetkel peame ikkagi minema piirangute teed, siis on mõistlikum alustada selliste eksporttoodete vähendamisest, mis mõjutavad majandust ja heaolu võimalikult vähe.

Mudelist

Arvutuste tegemiseks on kasutatud sisend-väljundmudelit, mis põhineb 2020. aasta kodumaise tootmise sisend-väljundtabelil – ehk kõige värskematel andmetel. Süsiniku emissioonide andmed põhinevad 2021. aasta andmetel ja neid on kohandatud uuemate hinnangutega. Emissioonide jaoks ei ole kasutusel eraldi sisend-väljundmaatriksit, vaid on eeldatud, et sisendina kasutatavad emissioonid on proportsionaalsed neile tehtud rahaliste kulutustega. Tegevusalade ja toodete kokku viimiseks on eeldatud, et tegevusala põhitooted sisendväljundtabelis on vastavuses tegevusalade andmetega. Hõive andmed põhinevad maksuameti andmetel. Arvutused on esialgsed ja võivad muutuda, kui eeldusena kasutatavad andmed muutuvad.