Arhitekt ja kestliku elukeskkonna ekspert Tõnis Arjus seisab Kliimanõukogus selle eest, et maakasutuse ja laiemalt ruumiplaneerimise küsimustega oleks kliimaseaduse väljatöötamisel igati arvestatud. Millised on aga valdkonna kriitilisemad mured ja mida head toob tulevik, kirjeldab Arjus lähemalt.

Mis on meie (linna)pildis valesti?

Kui rääkida elukeskkonnast, siis peame mõistma, et see keskkond, mis on hea kliimale, on ka hea inimesele. Heas linnakeskkonnas on piisavalt loodust, mis tagab elurikkuse, aga ka selle, et õhu kvaliteet oleks hea ja inimeste vaimne tervis parem.

Hästi planeeritud linnas on kõik vajalik käe-jala juures: lapsed saavad turvaliselt lasteaeda ja kooli jalutada, ise saad võrdlemisi kiiresti tööle, olemas on valik teenuseid ning õhtuti on võimalik meelelahutust nautida. Meie linnade areng on vastupidises suunas, vahemaad elu- ja töökohtade vahel kasvavad. Linnad ja asulad muutuvad hõredamaks, inimesed elavad üksteisest ja igapäevastest sihtkohtadest kaugemal. Aastatega on nii suurenenud autokasutus ja asfaltpindade hulk, halvenenud õhukvaliteet – elukeskkond on linnades kehvemaks läinud. Ja see on kaasa toonud muutuse, et kui inimestel on vähegi võimalik, kolivad nad linnast ära. Linnade laienemine toimub aga kvaliteetseid loodusalasid likvideerides – mitte ainult asulate, vaid ka taristu rajamiseks, sest inimestel on vaja linnadesse liikuda. Sellest tulenevalt on looduslike alade hõive ja raadamine iga-aastaselt päris suur.

Oleme niiviisi sattunud tsüklisse, kus otsides paremat elukeskkonda, muudame tegelikult olemasoleva elukeskkonna halvemaks. Et sellest mustrist välja saada, peame ellu viima muutusi, mis teevad lühiajaliselt mõne inimese elu keerulisemaks.

Liikuvust mõjutab keskkonna kvaliteet

Kas inimeste käitumist saab üldse muuta? Olulist osa inimeste käitumisest mõjutab seda defineeriv keskkond. Stressirohket ruumi soovime me vältida ja meeldivat ruumi rohkem kogeda. Hea näide on Vana-Kalamaja tänav – inimesed tahavad seal jalutada, sest keskkond on ilus, liiklus on rahulikum ning turvalisem. Jalakäijad ei tunne end seal alandatuna.

Kui tahame tõsta elukvaliteeti linnas, siis tuleb meil uuesti haljastada kõvakattega pindasid, et elurikkus oleks lopsakam. Peame tagama rohkem turvalisi liikumisteid jalakäijatele, ratturitele, ühistranspordile. See võib kohati tähendada, et autosõiduks jääb vähem ruumi ning muudatusi ellu viies läheb lühiajaliselt autosõitjatel kehvemaks. Aga kui seda ei tee, siis muutub olukord kõigi jaoks ühiskonnas järjest halvemaks. Aina enam inimesi liigub üha rohkem autodega – nõiaring ei saa katkestatud! Kuid vaid keskkonna muutus toetab inimeste liikumisharjumuste muutust ja leevendab ka sõiduteede ülekoormatust. Need muutused, mida tuleb teha parema elukeskkonna nimel ja linnade kohanemiseks kliimamuutustega, on alguses valulikud. Samas ei ole mõtet ega saa enam pead liiva alla peita.

Kui rääkida Tallinnast, siis oluline osa liikumistest on alla 3km pikkused. Selliseid vahemaid on lihtne läbida muul moel kui autoga, aga seda peab toetama ka keskkond. Kui müratase on suur, mööduvatelt autodelt lendab soppa ja kevadel paiskub liiva silma, siis sellises keskkonnas ei taha ju olla!

Linn on eelkõige elukeskkond

Lisaks liikuvusele on avaliku tänavaruumi ümbermõtestamise kaudu võimalik muuta päris kiiresti ja radikaalselt ka kohaliku elu kvaliteeti. Seal põrkuvad kaks maailma: inimene, kes elab seal keskkonnas, ja inimene, kes läbib seda keskkonda. Võime ju mõelda, et proportsionaalselt on läbijaid rohkem, kas siis ei peaks nendega rohkem arvestama? Aga need inimesed, kes on seal päriselt kohal, kogevad ruumi palju enam ning nende jaoks on koha väärtus olulisem.

Vaatame näiteks Liivalaia tänavat, Pärnu, Tartu või Narva maanteid – inimesed väga hea meelega ei koli sinna äärde, samal ajal elamutihedus on seal suur. Nendel tänavatel on eluks vajalik käe-jala juures ja igale poole jõuab väga kiiresti, need peaks olema kõige atraktiivsemad elupinnad. Aga reaalsuses oleme teinud midagi väga-väga valesti ja kujundanud neist sellised piirkonnad, kust inimesed võimalusel ära põgenevad.

Liivalaia tänav on aktiivne tuiksoon. Selle ümberjoonistamine tooks lühiajaliselt autoga läbisõitjatele ebamugavust juurde, kuid keskkond muutuks elanikele ja eriti lastele oluliselt paremaks. Liivalaia tänava ääres ja lähedal on mitu kooli ja lasteaeda, mille juures ei tohikski olla nii suur müratase.

Planeerime linnad inimestele

Linnadest lahkumist ei saa näha ka regionaalpoliitika võiduna, sest valdavalt pole inimesed päriselt maale kolinud, vaid ehitanud maja linnapiiri taha. See on valglinnastumine, mis on tegelikult linnast sõltuv eluviis. Tallinna ümber on tekkinud ulatuslikest elumajade piirkondadest „kuldne ring“, mis pole alati väga targalt planeeritud. Osa neist on loodud olemasoleva taristu või ühistranspordi koridori ümber, näiteks Saue ja Keila, mis on väga loogilised arenduspiirkonnad. Kuid suur hulk on neid kohti, kust ei lähe läbi suuri teid ega ühistransporti. Oleme planeerinud inimesed lõksu. Inimestel on muidugi õigus elukohta ja -viisi valida, aga tihti ei tea nad, mis sellega kaasneb, ja et kõik teenused polegi igal pool kättesaadavad. Inimestele müüakse midagi, mille tegelikku koguhinda ei näidata. Ruumiplaneerimises tuleb näha tervikpilti.

Kliimaseaduse töörühmade aruteludes on samuti esile kerkinud suurem vajadus taristupõhise ja ühistransporti arvestava planeerimise järele. Selleks tuleks luua kriteeriumid, mille järgi me arendusi eelistame või takistame. Seni on see olnud omavalitsuste autonoomne otsus, kuid seda tuleks pigem käsitleda üleriigilise küsimusena, sest kasutaja vaates ei ole oluline, kus lõpeb üks ja algab teine omavalitsus.

Optimistina võiks öelda, et valglinnastumise tempo on aeglustumas ning tõenäoliselt näeme linnaruumi paranedes uut linnastumise lainet. Sellele annab hoogu ka ressursside kallinemine. Hakkame üha enam mõtlema, kus me elame ning kui palju kulub meie igapäevasteks toimetusteks ja liikumiseks. Oleme seni elanud priiskavalt ning kriiside ajal on see olnud suur hoop meie rahakotile. Kodulaenude maksed on tõusnud ja kütuse kallinemine on pannud inimesi millestki loobuma. See on pannud ka osa inimesi, kes on otsinud paremat elukeskkonda väljaspool linnu, oma otsuseid ümber mõtlema. Kui maksad kütusele palju raha ja veedad tunde ummikus, siis kas see on ikka see elukvaliteet, mida otsisid? Võib eeldada, et elu kallinemine jätkub ning see toob uue linnadesse tagasiliikumise laine.

Selleks, et inimestel oleks, kuhu minna, peavad ka linnad pakkuma eri profiiliga leibkondadele ja vajadustele vastavat elupinda. Kui tuleviku linnad on paindlikud ja mitmekesised, siis näemegi uut linnastumise trendi tekkimas. Et see trend oleks positiivne nii inimestele endale kui ka kliimale, peame pöörama enam tähelepanu kvaliteetse ja turvalise avaliku ruumi loomisele.