Maaelu Teadmuskeskuse põllumajandusuuringute osakonna juhataja Ants-Hannes Viira aitab Kliimanõukogus mõista ja mõtestada, kuidas põllumajandus ja toidutootmine kliimaeesmärkide saavutamisega toime tuleb. Milliste väljakutsetega seisab sektor silmitsi ning kuidas neid lahendada, selgitab Viira lähemalt.
Kliimapoliitika põllumajanduses
Igale majandussektorile selge sihi ja vahe-eesmärkide andmine kliimaneutraalsuse suunas liikumiseks on üks kliimaseaduse eesmärke. Kliimapoliitika on seadnud eesmärgi, et põllumajandus üheskoos hoonete, väiketööstuse, jäätmekäitluse ja transpordiga (välja arvatud lennundus ja rahvusvaheline meresõit), peavad oma kasvuhoonegaaside (KHG) heidet vähendama 2030. aastaks 24% võrreldes 2005. aastaga. Kliimaseaduse koostamise protsessis käsitletakse aga põllumajandust osana kestlikust toidusüsteemist, mille KHG heide hõlmab ka põllumajanduses kütuste põletamist, põllu- ja rohumaa kasutust ja kasutuse muutusi ning biojäätmetest biogaasi tootmist.
Mida tähendaks sellise eesmärgi seadmine Eesti põllumajandusele ja kuidas selles suunas liikuda?
Ajalooline perspektiiv
Kui 1990ndate alguses hakkas Eesti majandus hoogsalt kasvama, siis põllumajanduses oli üleminek plaanimajanduselt vabaturumajandusele vaevalisem. Kui 1980ndatel oli põllumajandus pigem kasvuvaldkond, siis 1990ndatel sektor kiratses ja tootmismahud vähenesid. Võrreldes 1990. aastaga vähenes 2000. aastaks teravilja-, piima- ja munatoodang kaks korda ning lihatoodang kolm korda. Koos selleega vähenes 60% ka põllumajanduse ja põllumajandusliku maakasutusega seotud KHG netoheide (joonis 1).
Allikad: Statistikaamet PM100, PM0281; kasvuhoonegaasid.ee
Märkus: KHG emissioonide näitaja sisaldab järgmisi kategooriaid: soolesisene fermentatsioon, sõnnikukäitlus, põllumajandusmaad, lupjamine, karbamiidi kasutamine, põllumaa, rohumaa.
1990ndate lõpus käivitusid Eestis esimesed arvestatavad põllumajanduse toetusmeetmed, 2000ndate alguses rakendus Euroopa Liiduga (EL) liitumise eelne investeeringutoetuste programm ja 2004. aasta 1. maist EL ühine põllumajanduspoliitika oma ulatusliku meetmestikuga. Põllumajanduses asendus kokkutõmbumine kasvuga. Umbes kümne aastaga asendati vana tehnoloogia uuega, rekonstrueeriti vanad ja ehitati uued loomapidamishooned. Koos toetuste, toodangu hindade ja tootmismahu kasvuga paranesid majanduslikud võimalused väetiste, taimekaitsevahendite ja teiste tootmissisendite kasutamiseks. Võrreldes 2005. aastaga toodab Eesti põllumajandussektor praegu sõltuvalt konkreetse aasta ilmastikust 60–100% rohkem teravilja, 70–160% enam rapsi- ja rüpsiseemet, piimatoodang on kasvanud 25% ja lihatoodang 15%. Munatoodang on aga vähenenud isegi võrreldes 2005. aastaga.
Põllumajandustootmine ja KHG heide
Kõige selle taustal vähenes põllumajandustootmisest lähtuv KHG heide aastatel 1990–2005 56% ja perioodil 2005–2022 kasvas 31% (joonis 2). Põllumajandusliku maakasutusega seotud KHG netoheide oli 1990. aastal 481 kt CO2 ekv. Üleminekuperioodil vähenes kasutatava põllumajandusmaa ja suurenes loodusliku rohumaa pindala, mistõttu põllumajanduslik maakasutus muutus 2005. aastaks KHG heitjast sidujaks ja selle koguheide oli -71 kt CO2 ekv. Sektori kasvuga on aga kaasnenud ka põllumajandusliku maakasutusega seotud heite kasv, mis oli 2022. aastal 679 kt CO2 ekv. Põllumajandustootmise ja põllumajandusliku maakasutuse summeeritud KHG netoheide aastatel 1990–2005 vähenes 64% ja perioodil 2005–2022 kasvas 99%. See aga tähendab, et 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks peaks sektor oma KHG heidet vähendama 62% võrreldes aastaga 2022.
Allikas: kasvuhoonegaasid.ee
Märkus: KHG netoheite kõver aastatel 2023-2030 on konstrueeritud lineaarse KHG netoheite vähenemisena nii, et aastaks 2030. aastal oleks see 24% väiksem kui 2005. aastal.
Kuna taime- ja loomakasvatus põhineb bioloogilistel protsessidel, mis toimivad loodusseaduste järgi ja millest suur osa leiab aset avatud maastikel, aastaringselt ja iga ilmaga, siis traditsioonilises põllumajanduses on tehnoloogilised lahendused KHG heite vähendamiseks paratamatult piiratumad kui näiteks energeetika või eratranspordi puhul. Seetõttu on üsna mõistetav, miks enam kui 50%-line KHG heite vähendamise eesmärk toob põllumajandussektorit tundvatele inimestele meelde 1990ndatel toimunud sektori kahanemise ja on teravas vastuolus viimase 20 aasta kasvunarratiiviga.
Peamised KHG heite allikad ja võimalikud meetmed põllumajanduses
Põllumajanduse peamised KHG heite allikad on loomakasvatus (eeskätt veiste soolesisene fermentatsioon ja sõnnikukäitlus), sünteetiliste väetiste kasutamine, põllukultuuride jääkide lagunemine ja turvasmuldade harimine¹.
Kuigi 2030. aasta perspektiivis on ülesanne vähendada põllumajandustootmise ja põllumajandusliku maakasutusega KHG heidet 24% võrreldes 2005. aastaga ülemäära optimistlik, on kestliku toidusüsteemi töörühm kliimaseaduse väljatöötamise käigus arutanud erinevaid meetmeid ja võimalusi KHG netoheite vähendamiseks ja eesmärgi suunas liikuma asumiseks. Meetmete potentsiaali KHG heite vähendamiseks hindas OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Laias laastus võib need meetmed jagada tehnoloogia ja maakasutuse muutmisega seotud rühmadesse.
Tehnoloogia muutmisega seotud meetmed võiksid KHG netoheidet vähendada 7–8%:
- Mineraalväetiste kasutamise vähendamine taimekasvatuses 10% või 20% vähendaks sektori KHG netoheidet võrreldes 2022. aastaga vastavalt 1,5% ja 2,6%. Peamised tegevused selle eesmärgi saavutamiseks oleksid investeeringud täppisväetamise seadmetesse, mineraalväetiste asendamine orgaaniliste väetistega ja taastava põllumajanduse printsiipide rakendamine.
- Loomakasvatuses oleks võimalik KHG heidet vähendada sõnnikust ja muust biomassist biogaasi tootmise laiendamiseks. 5–7 uue biogaasijaama rajamisel võiks sektori KHG netoheide väheneda 1,3%. Ka veiste karjatamise osakaalu suurendamine aitaks KHG heidet vähendada, kuid selle võimalik mõju jääb 0,5% juurde.
- Põllumajandusmasinates alternatiivkütuste kasutamine 50% ulatuses võiks KHG netoheidet vähendada 3,9%.
Maakasutuse muutmise osas on arutluse all olnud järgmised võimalikud meetmed:
- Väiksema põllumajandusliku kasutuse potentsiaaliga põllumaa metsastamine 6000 ha ulatuses võiks sektori KHG netoheidet vähendada 1,2%, 18 000 ha põllumaa metsastamise mõju heite vähenemisele oleks -3,5%.
- Loodusliku rohumaa metsastamine 6000 ha ulatuses vähendaks põllumajandussektori KHG netoheidet 1,0% ja 18 000 ha metsastamise mõju oleks vastavalt -3,1%.
- Turvasmuldadel põllumaa viimine kultuurrohumaa alla aitaks KHG netoheidet vähendada 6000 ha suuruse muutuse korral 1,7% ja 18 000 ha puhul 5,1%.
- Kui turvasmuldadel põllumaal tõsta veetaset ja minna üle märgalaviljelusele, siis 6000 ha suuruse muutuse korral oleks selle hinnanguline mõju KHG netoheitele -3,9%.
Maakasutuse muutmise meetmete võimalik mõju põllumajandussektori KHG netoheite vähenemisele esitatud maksimumpiirides (kokku 60 000 ha ehk 6% kasutatavast põllumajandusmaast) oleks 15–16%. Seega on praeguseks arutluse all olnud meetmete võimalik mõju KHG heite vähenemisele põllumajandussektoris umbes 20–25%. Sealjuures on maakasutuse muutmist eeldavate meetmete mõju praegu suurem kui võimalike tehnoloogia muutmise meetmete mõju. Analüüs nende meetmete maksumuse ja sotsiaalmajanduslike mõjude kohta on veel valmimas. Samuti tuleb arvestada, et maakasutuse muutmisega kaasneb ka mõju elurikkusele ning sellega, et põllumajandusmaa puhul on maaomanik ja maa kasutaja sageli erinevad isikud, kelle huvid ja vaated maakasutuse muutmise otstarbekuse osas ei pruugi kokku langeda. Omaette küsimuseks on see, millised peaksid olema stiimulid selliste muutuste ellu kutsumiseks. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et praegu ei ole inventuuriaruannetes maakasutuse ja maakasutuse muutustega seotud KHG eriheitetegurid piisavalt kohalikku spetsiifikat arvestavad, mistõttu praegused arvutused võivad mõjusid nii ala- kui ülehinnata.
Tarbija vaade
Kui eelnevalt kirjeldatud meetmeid saavad rakendada põllumajandustootjad ja maaomanikud, siis kas ülejäänud ühiskonnaliikmed saaksid ka teha midagi selleks, et põllumajanduse ja toidutootmise kliimajalajälg oleks väiksem? Ka siin on kaks peamist valdkonda, kus tarbijad saavad oma valikutega mõju avaldada. Neist esimene on seotud toidukadude vähendamisega nii kodumajapidamistes kui ka toitlustusasutustes. Kui maailmas tervikuna läheb raisku umbes 30% toodetud toidust, siis järelikult oli ka 30% selle toidu tootmiseks tehtud kulusid, tööd ja sellega kaasnenud negatiivne keskkonnamõju asjatu. Teine mõju on seotud toitumisvalikutega. Veebilehelt toitumine.ee saab igaüks uurida, milline võiks olla soovituslik Eesti elaniku toidulaud, milline on tegelik Eesti elaniku toidulaud, ja mõtiskelda selle üle, milline on tema leibkonna toidulaud. Kui lihtsustada, siis eeskätt punase liha tarbimise mõningane vähendamine on see, mida soovitavad toitumisteadlased rahvatervise aspektist lähtuvalt, kuid sellel oleks mõju ka toiduga seotud kliimajalajälje vähendamisel.
Kuid siinjuures tuleb tõdeda, et tarbija pingutuste mõju riiklikule KHG inventuuriaruandele võib siiski osutuda olematuks. Nimelt koostatakse inventuur tootmisandmete põhjal. Seega, kui Eestis muutub tarbijate toidulaud, siis see ei pruugi veel mõjutada meie põllumajandustoodangut ja põllumajandussektori KHG heidet, kuna oleme osa EL ühisturust ja laiemast maailmaturust. See, kui Eesti tarbijad vähendavad toidukadusid või muudavad oma toitmusieelistusi, ei mõjuta otseselt seda, mida ja kui palju toodetakse meie põllumajandussektoris. Samuti ei pruugi põllumajandussektoris tehtavad muudatused mõjutada Eesti inimeste toiduga seotud KHG jalajälge, kuna tarbijale on kauplustest kättesaadavad tooted teistest EL liikmesriikidest ja kogu maailmast ning nende tarbimisvalikud ei sõltu otseselt Eesti põllumajandusettevõtete tootmisotsustest.
Ära ei saa unustada ka seda, et linnastumise ja kliimamuutuste tõttu väheneb maailmas kasutatava põllumajandusmaa pindala. Eesti asub piirkonnas, kus kliimamuutuste mõju põllumajandustootmisele on kindlasti olemas (kliima muutub soojemaks, sademeid on rohkem, kuid sagedamini esineb ka äärmuslikke ilmastikuolusid, mis võivad saagi rikkuda), kuid ei ole ette näha olude drastiliselt negatiivseks muutumist. Tulevikus võib meie piirkond olla see, kus tuleks põllumajandustootmist suurendada, mistõttu peaksime ka kliimaseaduse kontekstis hoolikalt kaaluma, milline on kliimamuutuste leevendamise meetmete mõju Eesti põllumajandustootmise potentsiaalile tulevikus.
_______________________
¹ Põllumajanduse ja põllumajandusliku maakasutusega seotud KHG heite allikatega saab põhjalikumalt tutvuda veebilehtedel:
https://kasvuhoonegaasid.ee/#/inventory/sector/agriculture%20sector
https://kasvuhoonegaasid.ee/#/inventory/sector/lu_luc_f