Haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro aitab Kliimanõukogu liikmena mõtestada seda, mismoodi inimesed mõistavad kliimamuutusi ja milline on nende valmisolek ühiskondlikeks muutusteks. Kuidas aga inimestele neid tõdesid ja teadmisi edasi viia, selgitab Arro lähemalt.

Eestis on jätkuvalt palju neid inimesi, kelle käitumise põhjal jääb mulje, nagu nad arvaksid, et kliima kütmine on neile kasulik. Teadlased, haridusasutused ja kõikvõimalikud muud institutsioonid on juba aastaid püüdnud selgitada ja saata välja selgelt mõistetavaid sõnumeid, mida kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks tuleks teha, aga need ei paista inimeste mõttemaailma ja igapäevasesse käitumisse piisavalt kiiresti jõudvat. Ehk et oleme olukorras, kus tahame anda vastuseid, aga küsimusi nendele vastustele inimestel tegelikult ei ole. Seega esitan hoopis ise kolm küsimust ja ärgitan lugejat enne edasi lugemist püüdma neile ise vastata – ja alles siis lugeda, mida mina vastuseks välja pakun.

1. Miks on osa teaduslikust teadmisest inimestel lihtne omaks võtta ja see jõuab kiiresti praktikasse, aga teiste teadmiste ümber on kõvasti madinat?

Enamasti on inimestel raske omaks võtta neid asju, mille puhul teadmise või mõttemuutuse tähendus ja mõju avaldub pikas perspektiivis ja kaudsemalt ning nende mõistmiseks on vaja keerukaid süsteeme mõista. Ehk siis teadmised nähtuste kohta, mille mõju ei ole otsene, vahetu, siin-ja-praegu. Selliste nähtuste mõistmiseks on vaja teistmoodi mõtlemist ja lineaarsetest seostest-lahendustest lahti laskmist, kuid meie aju ei pruugi olla sellega harjunud.

Evolutsiooni mõttes ei ole inimese aju üldse selleks loodudki, et millestki keerulisest mõelda. Meie aju on suurema osa evolutsioonist tegelenud konkreetsetest asjadest mõtlemisega ja tajupõhiste otsuste tegemisega. Küll aga on meil võimalik õpetada oma aju kogemuspõhisest ja seega sageli valest arusaamast lahti laskma. Näiteks oleme ju õppinud lahti laskma arusaamast, et Maa on lapik. Me saame aru, et paljud loodusseadused ja -nähtused ei ole tajukogemusena hoomatavad – neid ei saa tingimata vaadata ja katsuda –, aga need on sellegipoolest reaalsed; mõistlikult korraldatud õppimise tulemusel jõuavad need ka meie teadmistesse reaalse maailma kirjeldustena.

2. Kuidas jõuavad meie pähe teadmised, mida me ei saa vahetult tajuda, kogeda ja silmaga näha?

Selleks, et inimesed saaksid teha otsuseid, mis võiksid muuhulgas olla kasulikud ka kliimale ja meid ümbritsevale keskkonnale, tuleb meil muuta seda, kuidas õppimist korraldame. See ei puuduta ainult olukordi, kus antakse institutsionaliseeritud korras haridust (nt koolis, ülikoolis või kutsekoolis), vaid ka siis, kui soovime meedia ja kommunikatsiooni abil harida laiemaid rahvahulki.

Reaalsus on see, et tihtipeale need tegevused, mida me õppimise puhul tõhusaks peame ja mis näiliselt ka tõhusad on, hoopis takistavad reaalset õppimist ja pikaajalise teadmise kujunemist. Sama kehtib vastupidi – tehes tegevusi, mis viivad pikaajalise sügava teadmise kujunemiseni, takistame tegelikult lühiajalist sooritust. Teisisõnu, arukamalt korraldatud õppimine viib alguses suurema segaduseni. Aga segadus õppimise ajal on okei, kui hiljem päris elus on asjad tänu sellele selgemad.

Enamasti on õppides nii, et antakse ette teooria ja lahenduskäigud ning seejärel hakatakse nende pinnalt ülesandeid lahendama. Uuringud aga näitavad, et sellisel viisil muudame õppija hoopis passiivseks ning vähendame võimalust, et midagi päris elus rakendatavat meelde jääb. Sel viisil õppides ei pruugi õppija probleemi või nähtuse tegelikust olemusest arugi saada. Selleks, et õppimine juhtuks, on meil vaja sattuda olukorda, kus saame aru, et kuigi meil on mingisugused teemakohased teadmised olemas, on osa teadmisi meil mõistmiseks puudu. Ja ideaalis on õpiolukord ehitatud nii, et meie ise jõuame selle aruaamani. Ehk siis – me jõuame küsimuseni.

Seega meil ei ole vaja disainida ilusat ja mugavat õpiolukorda, vaid seda, et inimesed jõuaksid momendini, kus nad ütlevad, et andke tuld, eksperdid/õpetajad, meie proovisime mõista ja lahendada, aga jõudsime ummikusse, aidake meil nüüd oma teooria pinnalt asjast aru saada. (Ja see olukord peaks toimuma õppides, mitte päris elus – kui on sageli juba liiga hilja.) Mõnes mõttes on selline õpisituatsioon nagu pinna kobestamine: meil on vaja tekitada inimestes soov saada infot ja tekitada olukord, kus nad teadvustavad, et nad tegelikult ei tea seda, mida neil oleks vaja teada. Seejärel on nende ajud enam „valmis“ uut teadmist äsja avastatud teadmistelünkadesse integreerima.

3. Kuidas vältida teadmiste illusiooni kujunemist ja süvendada päriselt arusaamist?

Õppimine, kus anname õppijale kätte esmalt instruktsiooni, selgituse ja hiljem probleemi, on tegelikult isegi ohtlik. Andmed osutavad, et see ei vii nii tõhusa tulemuseni ja sellisena pigem raiskab ressursse – aega ja raha. Sellise õppimisviisi puhul ei saa inimesed enamasti isegi aru, millest nad aru ei saa ning alles hetkel, mil nad sama probleemiga päriselus kokku puutuvad, hakkavad tajuma, et neil ei ole sellest tegelikku arusaamist. Kokkuvõttes on tegemist ebatõhusa eduga – õppimise ajal on illusioon teadmisest ja arusaamise tunne, aga tegelikult nähtuse olulisimaid aspekte ei pruugita üldse mõista ja meelde jätta.

Seega kui me tahame, et midagi muutuks, on meil vaja mitte pidevat sõnumisaatmist, vaid viivitusega õpetamist. See ei tähenda, et me peaksime oma teadmisi varjama ning kindlasti on vaja teha ka selliseid üritusi, kus inimesed lihtsalt istuvad ja kuulavad, kuid ainuüksi sellest jääb väheks. Kui me saame päriselt inimestega kuskil füüsilises ruumis kommunikatsiooni eesmärgil kokku, siis oleks meil vaja tekitada olukord, kus nad oleksid meiega sisukas dialoogis. Eelkirjeldatud idee rakendamiseks on mitmeid võimalusi – visata lauda probleem, küsida kuulajatelt sügavamaid aruteluküsimusi, aga igal juhul peaksime oma tarkuste jagamist esmalt pidurdama ja selle asemel looma inimestele võimaluse sisukas kohas ummikusse jooksuks. Alles väärarusaamade või puuduvate arusaamade ülesleidmisel saame astuda – jätkuvalt dialoogi hoides – teadmisi jagama. Pärast seda, kui õppija on pidanud kasvõi veidike sügavuti mõtlema, segadusse sattuma ja oma teadmistelünki teadvustama, jõuavad meie sõnumid neile märksa paremini kohale.